[Fighting with my dilemma]
Too much love will kill you if you can’t make up your mind
Torn between the lover and the love you leave behind
You’re heading for disaster ’cos you never read the signs,
Too much love will kill you every time
Arutasime täna Kerstiga, kas me põeme kevadväsimust nagu enamus keda tunneme, või siiski mitte. Peale lühikest arutelu jõudsime arusaamale, et oleme lihtsalt tülpinud sellest rutiinist ja puudub motivatsioon igahommikuseks kooli minekuks. Ma ootan suve. Olen mõelnud, et veedaks selle suve lihtsalt puhates, läheks üle mitme aasta mõneks ajaks Otepääle ja reisiks lihtsalt ringi, aga samas ma tean, et tüdinen mõne nädalaga sellisest jõudeolekut.
Avastasin enda jaoks klassikalise muusika ja vene klassikalise kirjanduse- kui keegi teab diagnoosi, siis palun, vajan seda kiirelt, soovitavalt koos raviga 
Nostalgia, selline karvane ja lääge Kaevasin välja oma fotoalbumid ja mõtlesin, et teen nad KORRALIKULT korda. Pildid rebisin välja, sorteerisin ära, aga tagasi panna ei osanud, või tegelikult ei tahtnud. Mõtlesin, et jätan igast sündmusest alles paar pilti- ülejäänu lennutan kaminasse, milleks mulle neid paberitükke? Lõpuks sain enda peale nii tgedaks, lükkasin kõike fotod ühte hunnikusse, toppisin suurde karpi ja peitsin sügavale kappi...
Vahel tundub eilne kauge ajaloona. Aeg kihutab armutult ja sa ei märkagi, kuidas nädalad ja kuud mööduvad kui tunnid või minutid. Sa liigud koos ajaga ja ei märkagi, et tahes tahtmata muutud iga päevaga. Ma ei ole täna see kes olin eile, ma pole homme see, kes olen täna. Ma tean et olen muutunud tohutult, võibolla teised ei näegi seda, aga mina tean seda ja vahel teeb see teadmine mind kurvaks. Ma olen nagu noor pensionär kes ei oska tunda naudingut südamlikust naiivsusest või kutsika armastusest... ma oskan elada tänases ja homses, aga kõik see mis oli eile ja enne seda peidan ma ära ja teen näo nagu seda kõike poleks olnudki.
Ma tean, milles asi on- päikesejänku päikesepatareid on tühjad! Ma luban, et hakkan neid aktiivselt laadima ja varsti säran jälle nagu... nagu.... üks tõeline päikesejänku
Diagnoos: INSOMNIA!
Peale selle, et mind vaevab unetus, on mu seinale teibitud pikk, ma mõtlen kohe VÄGA PIKK nimekiri asjadest, mille ma pean jõudma ära teha selle ja tuleva nädala jooksul! Ja teate mis? Ma hakkan KOHE selle jamaga tegelema!
Jõin täna üht hästi maitsvat teed, aga kui ma tassi suule tõstsin, sain kohe aru, et joogis oli mesi sees. Keegi tarkpea ütles mulle, et pole midagi, joo, joo- ÄKKI ei juhtu midagi,ma tean, kui ma väike olin siis mul oli kaa.... Ja no mina, va lollpea muidugi jõin! Nüüd istun nagu mingi kirpudega krants, sügan kõri ja kratsin nägu, jube sant on olla. Ei aga noh, vähemalt ma õppisin midagi: ÄKKI tuleb heal juhul ainult PÜKSI!!!!
17-20. märts, Tartu
Neljapäeva õhtul sõitsime Mella ja Jyrgeniga Tartusse. Algselt pidime kõik need päevad koos veetama, aga vaevalt jõudis Kaia bussilt maha astuda, kui Jyrgen nagu vits Tartusse kadus 
Vaatamata sellele oli Tartus veedetud aeg ülim Reedel käisime Aadolfis lehe võistlusel, ühtegi kohta me ei saavutanud, kriitikat saime palju-palju ja veidike kiita ka. Laupäeval käisime Tartus pidutsemas- alustasime Alexandrist- tundus, et õhtu tuleb masendav, sest baaris oli rahvas vanuses 40 ja up, pealegi mängis Eesti muusika ja selle järgi ma tantsida ei oska=margine! Ja siis oli veel Margus, kes purjus peaga oma sündant asus kergendama ja lähim inimene, kes teda selle möllu keskel kuulis, olin mina. Lõpuks oli küll siuke tunne nagu keegi oleks kümme tonni kive mu peale valanud, tuju pidutseda oli -79. Õnneks otsustati minna Atlantisesse- see oli lihtsalt super! Seal oma seltskonnaga kella neljani pidu panna oli vinge! Me tantsisime nii, et isegi juuksed olid ligumärjad! ikkagi, 18 olla on lahe, ei mingit muretsemist, et sa peole ei saa
Aga kodus.... Allar ja Margus olid parajalt purjus ja nende magama saamine tundus ilmvõimatu, ma naersin lihtsalt kõhu selgroo külge kinni! Igal juhul sõitsime me pühapäeval Tallinnasse ka ilma Jyrgenita- mina ei vastuta selle eest, mis Kaia temaga seal tegi
Jube nõme on olla- mingit energiat ei ole. Mõtlesin, et peaks hakkama mingeid vitamiine sööma, aga peale Inxuga konsulteerimist sain aru, et ma võin ju niisama seda raha wc'st alla lasta! Energia defitsiit on nii hull, et see hakkab mõjuma kooliskäimisele. Ma ei tea, kas eelmisel nädalal ühelgi päeval esimeseks tunniks kooli jõudsin? Õnneks hakkab kohe vaheaeg...
Neljapäeval peaksin sõitma Tartusse. Pole veel kindel, kauaks sinna jään. Mella arvas, et esmaspäeval võiks siiski Hiiumaal olla, aga kui aus olla, siis vajan ma PUHKUST sellest saarest!
Mu klassijuhataja olevat ühele paralleelklassi kutile pea et kätega kallale läind! Ja enamus tema klassikaaslasi leiavad, et noormehele on liiga tehtud. Ei no, tundes Tiiut, siis ma ei tea, mida peab tegema, et teda endast välja ajada- ma pole siiani kuulnud, et Tiiu oleks enesevalitsust kaotanud!!!
Halva tuju vastu pole paremat rohtu, kui SÕBRAD Käisin täna oma kolme vahva sõbraga Rannakas teed joomas. Seltskonna algne seis oli: 2 haiget ja 2 tujutut. Nii umbes 10 minutit kõik koos ja palju parem hakkas =) Aga ausalt, me oleme koos ohtlikult rõvedad, valjuhäälsed, naljakad ja armsad! Muidugi suutsime me kõik inimesed ära hirmutada, kes meile tänaval vastu tulid, aga sellest polnud midagi, sest..... meie ei pannud teisi tähele, isegi mitte autosid, kes meile otsa ähvarasid sõita =P
MEIEGA on midagi korrast ära! Viimasel ajal on ta nii tusane, nagu ka mina ja siis me oleme sellised, noh...õelad! Ta ütleb midagi vastikult sarkastilist ja mina, nagu pisike laps pean kohe samaga vastama. Ja kui me koos kuskile jalutame, siis tunnen nagu ta oleks pahane ja ma tahaks vabandust paluda, aga ma ei tea, mille eest. Võib olla on asi temas: tal on see MA-OLEN-MAAILMA-PEALE-PAHANE periood. Või on asi hoopis minus: ehk on ta minust väsinud, või vajab minust puhkust. Ma tean, et mul on hetkel keeruline aeg ja ma ei taha, et keegi mind ärritaks, või mu närvidel tantsiks. Saaks kõik ometi korda, ma lihtsalt ei jaksa enam mingit koormat kanda.
Somnambuul- Haldja Mälestus
You can say what you want, but it's getting down!
Ma vtan vannitoast oma suure fööni ja lähen lund sulatama, mulle aitab sellest valgest plögast 
Parim üllatus oli aga see, kui Jürgen ja Mella mulle üllatuspeo korraldasid! Nad olid sellepärast niiiiiiiiiiiiii palju vaeva näinud ja see oli kõige armsam kingitus! Nii tore on, kui sul on selliseid eriliselt erilisi sõpru!Ka seintel on kõrvad, ainult vahel on nad mustad. St. nad ei kuule tõtt! Või teisel juhul on mu sõber igavene kahepalgeline vihmauss. Kui nii, siis... adios amigo lui buono a tavola potere si!
Ja see, mida ma TEMA kohta kuulsin, ei teinud mulle vähimalgi määral haiget. Me liigume eri suundades, on aeg seda mõista ja oma eluga edasi minna. Ma olen nii paganama väsinud sellest edasi-tagasi-edasi-tagasi jamast, mis lõppkokkuvõttes mitte kuhugi ei vii. Elamine mingites tobedates unistustes ja fantaasiates on imenud minust välja igasugused ihad TEMA vastu. Meres on kalu küllaga, igale Evale pidavat olema üks Aadam, kui mitte kaks (A) Aga see pole hetkel oluline, sest ma olen meeletult armunud millessegi... mida ma niiiii meeletult olen igatsenud! he-he-heeeee..... SPORT AGAIN!
[Eile oli nõme ja täna on nõme, aga kuidas on homme?]
Mul on selline nn. kruus, mis aeg-ajalt täis saab ja siis tihun ma lahinal nutta. Mida vanemaks ma saan, seda suuremaks see kruus läheb- st. seda raskem on seda kruusi TÄIS SAADA! Ja nii võin ma veeta mitmeid nädalaid oodates seda ÜHTE PIISKA, tänu millela ma end tühjaks saaks nutta.
Praegu on täpselt nii, kuidas ma küll vajan seda ühte piiska!
M. Bulgakovi " Meister ja Margariita" lugemise tagajärjed:
Nägin eile öösel kohutavat und: meie majas, köögis riiulil elas punane, lillkapsa taoline kuradi pea, kes keeras igast jubedusi kokku! Ta oli rõve, kole, naeris pidevalt ja keeras kõiki teineteise vastu, varastas ja ajas hulluks.
Ärkasin hommikul hirmununa ja veendusin, et väljusin voodist parema jalaga, aga tuleb välja, et vist mitte! Kui hakkasin kooli tormama, kohtasin Tormi tänaval üht neidu ja noormeest, kes koeraga jalutasid. Poiss ütles mulle tere, kuid kuna ta võõras oli, siis ma ei vastanud, liikusin kiirelt neist edasi, kui nad äkki mulle järele hõikasid: TERE LIISA! Jäin seisma ja pöördusin. Poiss küsis, kuhu ma torman ja et ma ikka ettevaatlik oleks ja sellise libedaga ei kukuks.
Saate te aru, need olid kaks TÄIESTI võõrast inimest, nägin neid elus esimest korda! Ja mis kõige hullem: LIISA ütlevad mulle ainult kodused ja lähedased perekonna inimesed!!!! Kes kurat nad olid???
Ja et siis sellest veel vähe oleks olnud, terve mu päev oli nagu utoopiaahelreaktsioon ebanormaalseid sündmusi, millele ma vastuseid anda ei suuda. Ei no, täitsa jube on, kui katus niimoodi sõitma hakkab- kuhu ma nii küll jõuan? Järdus sellest: Bulgakov jääb hetkel voodi kõrvale, ma ei kavatse seda enne avada, kui selline jama otsa lõpeb!
